15. jaanuar 2011

Karupüksi hooaeg

Ma ei ole kuskile kadunud, ausõna!
Detsembrikuu oli meil kodus selline käpikuvabrik, et vardad ainult klõbisesid ja üks punane kott sai täidetud erinevat värvi ja suuruses kinnastega.

Kudusin seekord kõigile lapitehnikas käpikud aga nagu ikka ei alustanud nende kingitustega väga vara ja siis iga vaba hetk läks sinna.
Lõpuks oligi nii, et rändasid nii kiirelt uutele omanikele kätte, et ma pildile ei jõudnudki püüda :)
Nüüd kibekiire möödas ja saan ka meie perele üht teist kududa.
Johannal algas karupüksi hooaeg!

Mäletan kui ise väike olin siis olid mul sellised valged paksud ja soojad karupüksid, lumi jäi väikeste pallikestena pükstekülge kinni ja koju jõudes olin nagu väike lumekaru :)

Eriti hästi on meelde jäänud kuidas sai ikka liuväljal uisutamas käidud, seelik seljas ja karupüksid all. Sellest nostalgiast ajendatuna ma vist nii väga tahtsingi oma tüdrukule ka samasuguseid, kuigi kõik ütlevad, et karupüksid on nii ebapraktilised ja kus ta nendega käib aga mis siis...
Kõik ei peagi alati ju praktiline olema!

Esimene kord kui Johanna need jalga tõmbas, ütles ta juba jalga sikutamise ajal, et oi kui mõnus!
Mul läks kohe tuju rõõmsamaks, mõtlesin ,et äkki talle ei meeldi või on karedad.

Igatahes olime küll toas aga Tüdruk neid enam pikka aega jalast ära ei võtnud.
Johannale igatahes meeldivad ja praegugi mängib oma toas kodu ja karupüksid on jalas :)

Mattiasele tahtsin jõulupeoks vesti, kiiruga veel kudusin, et kas ikka jõuan valmis.
Läksime siis perega lasteaeda jõulupeole ja istusime saalis. Kui Mattiase rühm saali jõudis ja oma peoga alustas, mis te arvate kas oli Matsil vest seljas... ta oli suures peotuhinas vesti kappi unustanud :) Nüüd mul polegi õnnestunud ilusamat pilti saada sest niisama näitamise jaoks tema riideid selga ei pane ja pole niimoodi kuhugile minekut ka olnud... veel!
Üks pilt siiski kohe proovimise jaoks on, et kas paras ikka tuli...

Üks väike piilukas ka minu praegu varrastel olevast, ei ole sall!

Enam nii pikka vahet ei tule, luban :)

Karupüksid on Raasiku vill ja nr. 3 varras
Mattiase vest on Wendy Supreme DK, puuvillane

3 kommentaari:

Anna ütles ...

Rõõm taas lugeda üle hulga aja! Lapitehnikas käpikud, mis kena mõte. See, mis pole sall, on äkki pitsiline top või koguni kleit?:)

Anonüümne ütles ...

Mõnusad tegemised. Johanna tõesti väga rahuloleva näoga :) Karupüksid on ju igati praktilised, kui piiga tahab nt. mantlit selga panna. Siis mõnusalt jalad soojas :) Varsti saad mootoriga vardad, eks me siis näeme rohkem postitusi :P eksju :D:D:D:D

Triin ütles ...

Nii tore, et taas Su blogi esile kerkis ja veel nii mõnusate tegemistega!
Lapikindad on vahvad!
Pille, mina olen ka see karupüksiusku inimene. Samamoodi mitmed maavillased karupüksid lapsepõlves ära kantud. Need lumepallikesed tulid ka tuttavad ette :) Mul oli veel peas suure tutiga heledate triipudega müts ka ja ütlemata soojad olid kõik lapsepõlve talved.
Uus kudum on nii kaunist tooni, kas sellest tuleb ehk boolero?